DOOS HAJAMEELSUST JA KOHATUST
Ma olen hullult hajameelne ja omajagu kohatu. Ma püüan selle kallal töötada, aga see ei kipu eriti
õnnestuma. Või kas ma peakski. Kas mitte need väikesed äpradused elus pole hiljem väärt
meenutamist? Ehk peaks hoopis nautima igat hetke, sest need ei kesta igavesti.
Alles hiljaaegu käisin Saaremaal vanaemal külas ja põikasin enne Kuressaarest läbi. Nägin raamatupoes
üht teost, mida arvasin talle meeldivat. Ostsin siis pakkepaberit ja palusin luba raamat
ka kohe poes ise ära pakkida. Ja saate aru... selle asemel, et raamatut paberisse pakkida nagu
kinki, panin raamatule pakkepaberist kaaned ümber. Jah, ausalt. Ma olen nii hajameelne.
Meenub veel kord aastaid tagasi. Nii palju aastaid, et isegi Taxify ja Uber veel ei eksisteerinud.
Pärast kontserti Saku Suurhallis olin ilmselgelt saadud emotsioonidest nii läbiraputatud, et
prantsatasin hooga äsjasaabunud takso esiistmele, mille peale siis üks oma parimates aastates
härra kulmu kergitas ja mulle rooli tagant viisakalt lausus: “Ma ootan oma tütart ja teie see küll
pole”. Mis mul muud üle jäi kui punastadest autost väljuda.
Veel olen ma oma alumise korruse naabrite juures regulaarne külaline. No lihtsalt mitte kuidagi ei
jõua üles katuse alla. Ikka ja alati hakkan võtmetega juba nende ukse taga kolistama. Vanasti nad
vähemalt tulid ukse pealegi. Nüüd ei vaevu enam sedagi tegema, sest ju see siis jälle see rumaluke on,
kes enda koju ei mõika minna.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis mu kunagises töökohas tuli pildistamisele üks eriti hot mees.
No täpselt nii hot nagu ma oma eelmises postituses kirjeldasin. Selline, kes on nii silmipimestav,
et tundub viirastusena. Selline, keda tahaks kohe sixpackist näpistada, sest ta on nagu kätega
voolitud ja maailma tuntuima moemaja poolt stiliseeritud. Ja nii ma siis seisin seal, ahmisin õhku
ja üritasin tähti enda peas ritta seada. Mu suust tuli pika hoovõtu peale vaid aukartlik “Tere!” No
see kõlbas alustuseks kah. Suunasin ta viisakalt stuudio poolele. Ise veel õhku ahmides kaamera
järgi sööstes. Kaart, aku... olemas. Keerasin otsa ringi ja aparaadil närviliselt settinguid näppides
üritasin eriti enesekindlalt tema suunas kõndida. Endal aga kergelt punetavad palged ainsa
tugipunkti, fotoaparaadi, peale suunatud. Võiks öelda, et see tuli mul päris hästi välja. “Hei, see on
ju imelihtne, ma võiks catwalki tunde anda!” jõudsin veel mõelda. Prauh! Käis kolin ja klaasuks mu
ees vibreeris veel tükk aega tagantjärgi. Nii tükk aega, et minu maailmas tundus see igavikuna.
Iroonia? Hea, et ma hetk varem sellele klaasile veel ohutuse mõttes mõned kleepekad olin pannud.
Noh, tont seda teab, millal mõni kanapime end sellega vigastada võib.
Need lood on vaid jäämäe tipp. Mu kohatus ja hajameelsus on mulle elus palju piinlikke olukordi
tekitanud. Neist mõnele mõtlemine toob veel praegugi puna palgele. Kuid ehk siis polekski mille
üle naeru lõgistada. Kas lõppkokkuvõttes pole emotsioonid need, mis annavad tunde, et sa elad.
Olgu need postiivsed või vähem positiivsed. Vahel peab näpu ikka lõkkesse pistma, et kibedat
kõrbelõhna tunda ja noh, küll see haav ka kord paraneb. Kõik hetked siin elus on meenutamist
väärt.
